Meeldiv ja avatud inimene nagu ma olen, teen kaubanduskeskustes müügiedendajatega alati juttu. Ja kui toode vähegi mokkamööda on, siis ka ostan. Müügiedendajatega on üldjuhtudel igati otstarbekas mõtteid vahetada - näiteks eile suutis üks lustlik proua mulle maha müüa nahktoodete palsami. Vapper naine haaras mul varmalt varrukast, nihverdas sinna miskit värki ja siis demonstreeris, kuidas veepiisad heleda naha pinnale jäid ja sealt ilma jälgi jätmata maha voolasid. Mispeale ma pööritasin silmi nagu öökull ja ütlesin: ohhooo! ning ostsin ühe potsiku.
Paradoksaalsel kombel kipuvad nad aga ühe teema peale lukku minema: see on hetk, mil hakata pärima müügiedenduse efektiivsuse kohta. Mitu kontakti tunnis tuleb, paljud kontaktidest kanduvad üle müügikäibesse, mis on keskmine müük päevas - siis minnakse ähmi täis ja keeldutakse igasugusest edasisest kommunikatsioonist. Ei aita ei siirad selgitused ega põhjendused, isegi nimekaarti kõõritatakse umbusklikult. Kes viitab, et küsija esitab kohatuid küsimusi, kes ärisaladusele, kes ülemuste käsule.
Vat seda minu pea ei võta.
Isegi kui ma oleksin otsene või turuletulemist kaaluv konkurent, siis küllap saaksin selle info kätte ka ilma otsesõnu küsimata. Ning alati on võimalus ju ka mingit udu ajada. Et müün, mis mühiseb ja päeva jooksul tuuakse kaupa kaks euroalust juurde.
Selles osas rohkem avatust ja eelkõige - loomingulisust.
