USA Today’s ilmus mõned päevad tagasi ettevõtlustrende USA’s valgustav artikkel Microbusinesses find huge benefits in outsourcing:
Fed up with rising labor costs, a new generation of entrepreneurs is launching millions of tiny companies differing from business in the past: They don’t want employees.
The trend, building since the late 1990s, hit a milestone this year when the number of these microbusinesses reached 20 million — one for every six private-sector workers, a new analysis of government data shows.
In place of paid employees, owners harness new technologies to outsource work, often linking up with other like-minded entrepreneurs to get jobs done in a virtual assembly line spanning the globe.
Artiklis on ka huvitavaid näiteid sellest, kuidas mikrofirmad (alla 10 töötaja) kaasavad enda tegevusse teisi sarnaseid tegijaid üle terve USA ning kuidas enda põhitöö kõrvalt pannakse suht tagasihoidlikult algus uutele firmadele.
Enam kui 20 miljoni USA mikrofirma koondkäibeks prognoositakse sellel aastal esimest korda trillion dollarit ja seda paljuski majanduse mitmekesistamise tulemusena, kus spetsialiseerutakse üpris kitsalt mõne nishivaldkonna teenindamisele nagu näiteks:
The name (Billable Hour) reflects the novelty of their product: watches showing time in six-minute increments, which is how many attorneys bill hourly rates. Lisa was already familiar with entrepreneurship. She’s been a self-employed attorney for 10 years, doing research for law firms. Mark, an attorney for insurance giant Chubb, dreamed up the watch idea. The Solomons added to their business line clocks and humorous greetings cards, also aimed at attorneys
Huvitav on näiteks ka see, et valdavas enamuses nendest firmade pole palgal ühtegi töötajat ja seda paljuski seadusandlikel põhjustel, mis piiravad paindlikust ja suunavad ressursse produktiivsusest kõrvale.
Ja siit jõuamegi Eesti keskmise palgani.
Eestlastest ettevõtjate seas on samuti maksude optimeerimine kogumas populaarsust, mille tulemusena asutatakse firmasid, mis ei pruugi teenindada sageli rohkem kui ühte-kahte klienti. Tänu solidaarsuspõhimõttele haigekassas tegevuse organiseerimisel on aga nende firmade omanikel motivatsioon endale maksta üle keskmise Eesti palga olematu ja sageli piisab isegi miinimumpalgast, millega saadakse sisuliselt samaväärset arstiabi neile, kelle ametlikuks palgaks on näiteks 100 000 krooni.
Kui usaldus Eesti pensionisüsteemi vastu on samuti ettevõtjal puudulik ning ta eelistab enda omanikutulu ise fondidesse või väärtpaberitesse investeerida, siis ongi kõiki ajendid ettevõtjal endale “korraliku” palga maksmiseks kadunud. Ainus põhjus endale suuremat palka kui miinimum maksta sõltub peamiselt sellest, kas ettevõtja soovib laenu näiteks eluaseme soetamiseks võtta.
Sellepärast ei tasu liiga tõsiselt võtta ka näiteks Eesti Panga hoiatust, et väikese intressitõusu tulemusena võivad nii 4500 perel tekkida probleemid laenude maksmisega, eriti kui palgad sellega kaasa ei lähe. Huvitav oleks teada, kui paljude puhul on tegu ettevõtjatega.
Minu jutus on tegelikult parajal hulgal spekulatsiooni, kuid samas võiks mõelda sellele, kuidas mõjutab keskmine palk “optimaalselt” mõtleva ettevõtja motivatsiooni endale kõrgemat palka maksta ja mis tasemeni nagu ka seda, milline mõju oleks miinimumpalga kaotamisel ettevõtjate poolt endile makstud palkadele.
