Kui pappi ei ole …

Blogi on olnud tänaseks pea kaks nädalat uuendamata - põhitöö on võtnud oma ränkraske lõivu, lisaks on olnud kibekiire kolimisega, mis on üks äärmiselt tüütu ja ebameeldiv tegevus ning mida ma ei soovita kellelegi. Lahkuge selleks ajaks kodunt või leidke alternatiiv (milline see võiks olla, sellest pole mul aimugi).

Aga püüan nüüd taas tasapisi järje peale saada. Ja järje peale saamiseks räägiks sellisest meelierutavast teemast nagu raha. Teadupärast on praegu rahaga - üllatus-üllatus! - mõnevõrra keerulised lood. Sularaha ja muid likviidseid käibevahendeid kipub inimestel aina vähemaks jääma ning müüjad ei ole üleliia altid krediiti andma. Õnneks on maailma asjad sedapsi seatud, et rahale on alternatiive ning kus häda kõige suurem, seal aitab hea äraproovitud vana.  Üheks selliseks on vahetuskaubandus ehk majandustehingud, mis ei hõlma sularaha ega rahaühikutes nomineeritavaid kohustusi või vara.

Vahetuskaubandusest on muuseas pärit meie emakeeles laialt levinud termin: “kaup on koos”. Nimelt tegid meie esiisad vanadel hallidel aegadel ehk muinasajal kaupa sedapsi, et seltskond kaupmehi läks kokkulepitud kohta ning jättis sinna oma kauba maha. Siis lahkuti ja löödi kuskil läheduses laager püsti. Ööpäeva möödudes tuldi tagasi ja kaeti kaup üle. Kui enda kaup oli alles, aga teine pool polnud oma kaupa sinna kõrvale toonud, siis järelikult polnud vastaspool pakutuga rahul ning ei jäänud muud üle, kui tuli pakutavat kaubakogust suurendada. Kui aga toodud kauba kõrvale oli toodud vahetuskaup, siis oli see märk sellest, et tehing on õnnestunud. Teise osapoole toodud kaup võeti ühes, oma kaup jäeti maha. Sellest siis -  “kaup on koos”.

Tulles tagasi tänapäeva, siis on see täiesti toimiv majandusmudel. Eriti praegusel kriisiajal. Ma julgen väita, et kui keegi nõksa aktiivsem isik võtaks kätte ning tekitaks mingi elektroonilise veebikeskkonna, kuhu saab oma pakkumisi üles riputada, millele teised saavad omakorda vastupakkumisi teha, siis oleks sellel märkimisväärne menu. Mina oleksin kindel klient, köögimööbli hange on viimas mind pankroti äärele.

Teine alternatiiv on midagi raha ja vahetuskaubanduse vahepealset. Idee seisneb selles, et kogukonnas moodustatakse võrgustik inimestest ja asutustest, kes trükivad oma raha.  Seda raha saab siis allahindlusega päris raha eest osta - näiteks makstes 1 oma raha eest 90 päris senti. Ning saadud kroone kasutatakse selleks, et osta kaupa kohalikelt väiketootjatelt, kes tunnistavad seda oma raha. See suurendab kohalikku tarbimist ning aitab kaasa regionaalse kaubanduse kasvule.

Eestis tuleks enne uue raha vohmimist seadustes näpuga järge ajada, et kas see on lubatud, aga eeldusel, et sellega ei üritata matkida reaalseid rahaühikuid, siis ei näe ma erilist probleemi.