Vaikselt, kuid kindlalt, on päevakorda kerkinud küsimus allhangete ja oskuste/võimete negatiivsest seosest.
Blogis Organizations and Markets käis teema hiljuti uuesti läbi:
Knowledge comes from doing, not from viewing on a computer screen — and certainly not from viewing financial statements on a computer screen. When that knowledge is gone (or transferred to others) the capabilities follow very shortly. And, I and many others (including many German policy analysts) would argue, the underlying economy some time thereafter.
Seriously — when all the value-adding work is moved to China and India what exactly is the US going to do? England is a cute tourist destination — perhaps we will do the same?
Mis saab oskustest ja teadmistest firma sees kui ülesanded, milleks teatud oskusi ja teadmisi vaja on, on allhanke korras sisse ostetud?
Ei ole mingi saladus, et allhanked võimaldavad väiksematel ettevõtetel leida võimaluse mõnele turule siseneda samas kui kiiresti kogunevad kogemused ei välista peatselt ka enam peatöövõtjana tegutsemist. Märksa vähem on huvi tuntud aga selle vastu, mis saab ettevõtetest, mis hakkavad sisse ostma teenust millega varem ise tegeleti ja mis moodustab võib-olla kõige olulisema osa ettevõtte väärtusest.
Kas vajadusel suudetakse hiljem teenust uuesti pakkuda/ülesandeid täita või hajuvad vajalikud teadmised ja oskused koos võimetega? Lõppude lõpuks kui sa midagi sisse ostad, siis milleks dubleerida neid samu võimalusi enda firmas?
Sageli järgneb taolisele mõttekäigule alakasutatud ressursside müümine ja nendega seotud inimeste vallandamine ja teemast ei tehtaks rohkem juttu, kuid viimastel aastatel on üha rohkem sisse hakatud ostma ka näiteks arendustegevust ja projektijuhtimist. Tõenäoliselt oleks siin huvitav vaadata, mis sai NSVL tootmisettevõtetest, mis sisuliselt enda arendustegevuse ja tootearenduse erinevatelt spetsialiseerunud organisatsioonidelt olid sunnitud sisse võtma.
Võimalusi tasub kasutada, kuid ettevaatlikult ja läbimõeldult.
