Mille alusel üldse eksporti toetatakse on küsimus, millele keegi tegelikult Eestis vastama ei ole vaevunud. Euroopa rahade jagamiseks sai EAS loodud ja kui Euroopas kuhugi raha jagatakse, siis järelikult tuleb ka siin seda teha. Ainus probleem on, et akadeemilisest kirjandusest ei õnnestus eksporditoetuste tulemuslikkuse kohta midagi leida. Kurb ja tundub, et üllatavaltki kahetsusväärne on aga tõsiasi, et riiklike eksporditoetuste mõju ekspordile on üldjuhul olematu või isegi negatiivne ja vaid mõnel üksikul juhul tagasihoidlikult positiivne.
Juba 1989 aastal Maailma Panga jaoks kirjutatud empiirilises uurimuses Latin America’s Experience with Export Subsidies (PDF) juhtis Julio Noges tähelepanu tõsiasjale, et eksporditoetuste eesmärkideks olevad mitmekülgsem ja tulemuslikum eksport, üldjuhul mingites makrotasandi näitajates ei väljendunud. Nendel juhtudel, kus oli täheldatud positiivset mõju, osutusid märksa olulisemaks üldine majandusruumi liberaliseerimine koos stabiilse valuuta tagamisega. Noges juhib tähelepanu ka pettusele, mis taoliste eksporditoetustega vältimatult kaasnevad ning renditaotlusele (kus ostu otsuste mõjutamise asemel hakatakse mõjutama toetuse saamise üle otsustajaid) ning soovitab eksporditoetuste asemel panustada hoopis hariduse ja tervishoiu rahastamisesse.
Kümme aastat hiljem on samal teemal ja paljuski samade järeldusteni tuldud uurimuses Evaluating the Case for Export Subsidies (PDF), kus taas Maailma Panga jaoks kirjutatud uurimuses võtab Arvind Panagariya üks haaval ette ekspordi toetamise argumendid ning lähtub eeldusest, et eksportiv ettevõtte on pigem väike kui suur. Kuigi uurimus käsitleb pigem arenguriike on enamus eksporditoetusi pooldavad argumendid rajatud probleemidele ja puudustele, mida Eestis enam lihtsalt pole. Uurimusest võib ka välja lugeda, et ülehinnatud krooniga Eesti, kus makromajanduslikud näitajad on tasakaalust väljas peaks pigem hoiduma eksporditoetustest kui neid uhkusega kõigile reklaamima.
Ükski eksporditoetuste lugu poleks täielik ilma Ida-Aasiata, sest just Lõuna-Korea on aktiivselt pakkunud erinevaid eksporditoetuse meetmeid ja seda riiki tuuakse välja ka ühe näitena eeskujulikult toimivate eksporditoetustega riigist, kus tegu oli arvestatava kasvuga. Taoline väide on aga problemaatiline kuna märksa liberaalsema majanduspoliitikaga Hong Kong ja Singapur kasvasid veelgi kiiremini. Seega tundub märksa korrektsem olevat väide, et Lõuna-Korea kasvas kiiresti vaatamata valitsuse sekkumisele läbi eksporditoetuste.
Mõlemad eelnevalt mainitud uurimused on eelkõige arenguriikidest. Tõsi, arenguriikides on probleemide korruptsiooniga arvestatavamad ja ametnike haldussuutlikus madalam, kuid see ei tähenda, et olukord oleks mõnes arenenud riigis, mida aeg ajalt ka Eestile eeskujuna välja tuuakse, teistsugune.
Frederik Bergströmi uurimus Characteristics of Government Supported Firms (PDF) annab ülevaate ettevõtlustoetuste mõjust ja rollist Rootsis.
Bergström spekuleerib, et ettevõtlustoetustest peaks eelkõige huvitatud olema ettevõtted, mis ühel või teisel põhjusel (puudulik juhtimine, hääbuv tööstusharu, uus tehnoloogia) ei tule toime turutingimustega ning soovivad tegevust jätkata vaatamata tegevuse ebatõhususele. Kahjuks hõivatakse sellise tegevusega lisaks rahalistele ressurssidele ka inimesi, kes muidu võiksid liikuda tootlikumatesse ettevõtetesse või ümber õppida, ajakohastada enda oskusi.
Ühtlasi selgub uurimusest, et toetatud ja mitte-toetatud väikeettevõtete finantsnäitajate seas pole arvestatavaid erinevusi, mis seab kahtluse alla piiratud ligipääsu kapitalile. Pigem vastupidi - toetuse taotlejate laenukoormus on suurem ja ligipääs kapitalile pole varem probleeme tekitanud. Bergström juhib tähelepanu ka sellele, et isegi kui finantseerimisvajadus on väikeettevõtete seas olemas, siis toetusmeetmete rakendamisega seotud probleemidest tulenevalt ei ole neid võimalik optimaalselt jagada nagu pole ka mingit kindlust, et nad jõuavad neid reaalselt vajavate ettevõteteni.
Uurimusest tuleb veel välja, et toetusi saavad pigem suuremad ettevõtted, mille ressursid võimaldavad ka lobitööle pühenduda ja mille toetuse taotlemise kulud on võrreldes väikeettevõtetega suhteliselt väiksemad.
Bergströmi uurimus lõpeb tähelepanekuga, et kuigi Euroopa Liidu raha on ettevõtlustoetusteks jagatud juba pikemat aega pole keegi ettevõtlustoetuste majandusliku optimaalsust uurinud. Teema edasine uurimine on autori arvates aga oluline eelkõige sellepärast, et sarnaseid toetusi hakatakse jagama ka uutes (artikkel on kirjutatud 1998) liikmesriikides ja vastust oleks vaja mitmetele küsimustele seal hulgas:
If a lack-of-capital problem exists, is this a market failure - in the sense that asymmetric information between borrowers and lenders lead to a less than optimal supply of capital? Or is it a government failure, in the sense that firms’ lack-of-capital is caused by taxation of firms and individuals and by financial regulations of capital markets?
Kindlasti märkas lugeja, et “eksporditoetustest” on jutu käigus saanud märksa üldisem “ettevõtlustoetused”, kuid sinna ma tahtsingi välja jõuda - küsida, kas ettevõtluse rahaline toetamine ja seeläbi mingite majandusharude eelisarendamine on õigustatud?
Miks vastus eelnevale küsimusele on pigem “ei” on aga juba järgmise postituse teema.
Lisa lugemist:
Dani Roderik on samuti eksporditoetusi vaadelnud 1993. aasta uurimuses Taking Trade Policy Seriously: Study in Policy Effectivness (PDF) vaatleb 6 riigi eksporditoetusi.
