Eelmises postituses läks jutt sujuvalt eksporditoetustelt ettevõtlustoetustele laiemalt, mille üle mõtiskledes pole pääsu ka üldisemast majandusarengu suunamisest avaliku sektori poolt läbi aktiivse ettevõtluspoliitika. Täna väljendub aktiivne ettevõtluspoliitika Eestis eelkõige erinevate rahaliste vahendite jagamises mingiks kindlaks otstarbeks ja üha konkreetsemas osade valdkondade eelistamises.
Seoses majanduskasvu aeglustumisega on rohkem kõlapinda leidnud ka ettepanekud, mis rajanevad avaliku sektori aktiivsemale sekkumisele läbi teatud valdkondade eelisarendamise - IT, biotehnoloogia, materjalitehnoloogia - milles eestlastel oleks nagu potentsiaali teistega konkureerida, kuid seda loomulikult eeldusel, et investeeritakse piisavalt raha valdkonnas tegutsevatesse ettevõtetesse või lihtsalt makstakse osa nende tegevusest kinni. Ühtlasi võib kohata järjest rohkem viiteid kõrgtehnoloogilisele tootmisele, mis on paljude jaoks muutumas kinnisideeks, milles nähakse ainust võimalust tagada Eesti majanduskasvu pikemas perspektiivis.
Taoline aktiivne majandusarengu suunamine läbi avaliku sektori vahendite on uurimist leidnud ja nagu eelnevas postituses mainitud, siis on just Ida-Aasia riigid need, mida taolise poliitika musternäidisena esile tõstetakse. Benjamin Powell’i uurimus State Development Planning: Did it Create an East Asina Miracle? laseb aga sellest mullist õhu välja ning selgitab üksikasjalikult, miks taoline majandusarengu aktiivne suunamine on problemaatiline ja miks Ida-Aasiat vaatamata kõigele jätkuvalt esile tõstetakse:
- planeerijatel on alati piiratud hulk informatsiooni, mis tavaliselt tuleb kokku abstraktsest statistikast ning ei arvesta teadmiste ega informatsiooniga, millele rajanevad indiviidide otsused. Ühtlasi ei ole planeerijad hinnasignaalide puudumise tõttu suutelised arvestama alternatiivkuluga ressursside suunamisel mõne valdkonna eelisarendamisesse:
The same lack of knowledge on the part of any single person or organization which makes it impossible for comprehensive planning to replace the market also makes it irrational for a noncomprehensive planning agency to try merely to “guide” the market. If the guiding agency is less knowledgeable than the system it is trying to guide—and even worse, if its actions necessarily result in further undesired consequences in the working of that system—then what is going on is not planning at all but, rather, blind interference by some agents with the plans of others.Ühtlasi juhib Powell tähelepanu sellele, et majandusarengu suunamine ei ole mingi inseneriharjutus, kus erinevaid sisendeid manipuleerides on võimalik saavutada soovitud tulemus ilma oluliste kõrvalmõjudeta. Mõne valdkonna eelisarendamine tähendab, et ressursse ja tööjõudu suunatakse (läbi rahaliste ajendite) teistest valdkondadest eemale, mis on võib-olla alles arenemas ja mille potentsiaal on oluliselt suurem kui praegu eelistatavatel valdkondadel, seeläbi pidurdades majanduse arengut - suunates piiratud ressursse ebaotstarbekalt, toetades hääbuvaid tööstusharusid. - poliitikud ja otsustajad on inimesed oma unistuste, eelistuste ja eelarvamustega. See, et inimene töötab näiliselt neutraalses avaliku sektori organisatsioonis ei tähenda veel seda, et ta loobuks enda isiklikest seisukohtadest ja eelistustest. Enamuses avaliku sektori organisatsioonidest on piisavalt palju mänguruumi, et võimaldada renditaotlust ja seeläbi ressursside suunamist mõnedele eelistatud huvigruppidele. Isegi kui eelistus on siiras ja otsustajate arvates õigustatud, siis nende piiratud teadmised ja ligipääs informatsioonile ei võimalda teha “õigeid” otsuseid samas kui formaalsete kriteeriumite täitmisel pole otsustajatel mingeid ajendeid teha “õigeid” otsuseid, sest puht formaalsest seisukohast lähtudes on kõik otsused õiged.
Powelli kriitika on uurimuses märksa põhjalikum ning täpsem, kuid jõuab paljuski juba 1945. aastal artiklis Use of Knowledge in Society Hayek’i poolt toodud argumentidele informatsioonist, mis on indiviididel ja kuidas turud seda omakorda koondavad lihtsalt mõistetavaks sisendiks, mille alusel on võimalik teistel tegutseda. Kui hindasid teadlikult moonutatakse, siis moondub ka tulemus, mis võib viia ettenägematute tagajärgede ja probleemideni.
Kahjuks arvavad osad inimesed, et nad on kõigist targemad ja suudavad ühelt poolt öelda, mis on tähtis ja millega tasub tegeleda ning teiselt poolt ei demonstreeri seda millegi muu kui mõne abstraktse makrotasandi uuringu või sisutühja retoorikaga.
Taolised otsustajad võivad arvata, et nende kätte koondunud kümnete uuringute põhjal on võimalik teha suurejoonelisi plaane, kuid need on ühtlasi inimesed, kes kipuvad unustama ettevõtluse tulevikule suunatuse samas kui raportid ja uuringud rajanevad minevikule ja innovatsioonisüsteemid analüüsid pole midagi muud kui kirjeldav ja selgitav kaardistus, mis ei anna mingit alust majandusarengut suunama asuda.
Poliitikute soov kohe sekkuda on mõistetav, sest neil on pidevalt vajadus ennast näidata tegutsemas, otsustavaid samme astumas. Kui lisame poliitikute tegutsemissoovidele Euroopa Liidu “taevamanna” erinevate struktuurifondide näol, siis olemegi olukorras, kus ettevõtlusest kõige kaugemal seisvad inimesed (paljud neist elupõlised ametnikud) vaatavad mingeid makronäitajaid ja leiavad, et seda, teist või kolmandat tuleb toetada samas mõistmata, et nende tegevusel on pigem negatiivsed kui positiivsed tagajärjed.
Ettevõtlust ei ole vaja rahaliselt toetada täpselt nii nagu teda pole ka vaja suunata. Otsused, mida suudavad teha ettevõtjad, kes on vahetult seotud enda tegevusvaldkonnaga ja kelle sissetulek on otseses sõltuvuses sellest, on paremad ja asjakohasemad kui need, mida tehakse mõnes ministeeriumis, ametis või ülikoolis.
