Viimaste kuude jooksul olen erinevate vestluste ja kohtumiste ning konverentside tulemusel jõudnud järeldusele, et Eestis ei ole riskikapitalist puudust. Ilma suurema vaevata on minul õnnestunud esialgsed kontaktid sõlmida erinevate riskikapitalistidega Shveitsist (võimalusega kaasata USA kapitali), Rootsist, Iisraelist ja loomulikult Eestis. Enamus välismaistest kontaktidest on mind (õigem oleks öelda inkubaatori) leidnud ja pigem tundub puudus olevat kaasahaaravatest ideedest ja tegijatest kui rahast.
Eelmisel teisipäeva Tartus toimunud konverents “Väljakutsed ettevõtluse arengus” sisaldas isegi eraldi sessiooni “Ettevõtte kasvu finantseerimine”, kus sõna said nii riskikapitali andjad kui saajad. Mõned täheldused:
- Üks sessiooni huvitavamaid küsimusi tuli Quattromed’i tegevjuhilt Erki Mölderilt, kes palus kõigil esinejatel hinnata reaalselt riskikapitalistide poolt tehtud investeeringuid Eestis ühe aasta jooksul. Üldiseks konsensuseks kujunes minu arusaamist mööda 200-250 miljonit krooni, kuid oli ka alla 100 miljoni pakkumisi ja vist isegi üks 400 miljoniline pakkumine. Igal juhul rahast ei tundu puudust olevat. Erki enda ettekanne oli huvitav aga selle poolest kui palju ta rääkis usaldusest ja läbipaistvusest just firma tegevuses, et olla atraktiivne riskikapitalile.
- Mitmed suuremad investeeringud on tehtud mingite olemas olevate firmade omandamiseks (näiteks Kalevi ja Tere müük Alta Capital Partnersile), mida on plaanis ümber kujundada ja kohandada investorite visioonile vastavaks. Ühtlasi võib taoliste juhtumite puhul olulisem kasvust olla kasumlikus või üleüldine sektoripõhine konsolideerumine. Ühelt poolt nagu oleks tegu riskikapitaliga, kuid teiselt poolt on tegu ettevõttega, mis saaks vabalt pangast laenu ja vaevalt, et ta eriliselt kasvama hakkab.
- Arengufond on jätkuvalt üks paras küsimärk. Ott Pärn tegi küll toreda ettekande (PDF), kuid minule tundus see kohati akadeemiline olevat ja mõjutatud Oti taustast, mis selgitab ehk ka paremini seda, miks kohati tundus rõhuasetus olevat pigem arenguseirel ja erinevate trendide jälgimisel kui investeerimisel. Ühtlasi jäi Oti jutust mulje nagu oleks avalik sektor juba Arengufondile kätte jaganud rolli “riskikapitali jagaja” ja kõik muud tegevused on vähetähtsad. Ott nii ei arva.
- Absoluutselt ei sümpatiseerinud see, kui lihtsalt on riskikapitaliga tegelejad valmis rääkima turutõrgetest, mille ainuvõimalikuks lahenduseks näib olevat avaliku sektori sekkumine. Samas ei sõnagi avaliku sektori tõrgetest, mis seotud ajendite, aruandluse, otsustusprotsesside ja eelistustega.
Sisuliselt on Euroopa “turutõrgete” taga paistmas järjest vananev ja jäik regulatiivne raamistik, mis viib meid vähemalt Euroopas otsaga hoopis tagasi avaliku sektori aastakümnete taguse tegevuse juurde, mis oli tingitud Teise maailmasõja järgsest majanduspoliitikast.
Kui Euroopa oli toibumas Teisest maailmasõjast, siis leidsid mitmete suuremate riikide valitsused, et eelistama peaks suuremaid panku ja suuremaid firmasid, mis saaksid võimalikult kiiresti taastada tootmisbaasi ja luua võimalikult palju “kvaliteetseid” töökohti. Katsetamine väikeettevõtlusega oli perioodil 50ndatest kuni 80ndateni suht ebapopulaarne, sest ametiühingud olid tegevad peamiselt suurfirmade juures ja nii oli poliitika kujundamisel jube lihtne pidada kolmepoolseid läbirääkimisi - valitsus, ametiühingud, suurkorporatsiooni. Taoline “püha kolmainsus” võimaldas arvestatavaid edusamme majanduse ülesehitamisel ja kiiret majanduskasvu, kuid seda kuni stagneerumiseni 70ndatel.
Lõppude lõpuks hakkas riskikapitali turg Euroopas õieti arenema alles 80ndatel ja sai õige hoo sisse alles 90ndate alguse ulatuslikuma dereguleerimise lainel. USA’s tegeleti riskikapitaliga aastakümneid enne kui saavutati tase, mida eurooplased näivad kohati kadestavat. Samas ei saavutatud see tase läbi aktiivse avaliku sektori sekkumise vaid paljuski evolutsioonilise protsessi. Tekkisid erineva suurusega fondid ja nad investeerisid. Kellel edukalt läks kasvasid ja investeerisid edasi, kellel ei läinud hästi pakkisid asjad kokku ja hakkasid muuga tegelema. Inimesed liikusid ja koondusid, tulid uue tegijad ning uued ideed, kes vajasid kogemustega inimesi. Kõik see võttis aega, kuid ühtlasi võimaldas jõuda organisatsioonideni, mis olid suurepäraselt kohanenud tehnoloogiakesksete ettevõtete finantseerimisele ja arendamisele, mis on jõudnud teatud arengufaasi.
Huvitav oleks spekuleerida selle üle, kuidas riskikapitaliga tegelevad organisatsioonid tulevikus välja näevad ja millised on nende rõhuasetused, kuid üks on selge - investorite soovimatus varajases faasis ettevõtteid toetada on igati loogiline - suurt midagi pole teada ja mingit erilist kindlust sul pole, mille järgi investeerimisotsuseid teha. Arvata, et investeerimistarkust leidub rohkem avalikust sektorist, kus arvestatav roll on rahajagajate endi huvidel samas kui vastutus enda investeerimisotsuste ees on triviaalne, tundub naiivne.
Isegi kui me jätame avaliku valikuga (public choice) seotud probleemid kõrvale, siis praegu tundub mulle, et selleks ajaks kui Arengufond investeerima hakkab tegutsevad lisaks kohalikele riskikapitalistidele siin ka mitmete rahvusvaheliste fondide esindajad.
Probleem ei ole seega niivõrd selles, et Eesti ettevõtetel poleks riskikapitalile ligipääsu vaid ideedes ja inimestes, kellel on oskused ja motivatsioon luua rahvusvahelise suunitlusega ettevõtteid. Kõik see võtab aega ja selle protsessi kiirendamine võib pikemas perspektiivis pigem vastupidiseid tulemusi anda.
