Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on tegelikult lihtsamast lihtsam: keegi pole öelnud, et innovatsioon peab olema keeruline või vajama teadmisi, mille olemas olu suudab kinnitada ainult magistri- või doktorikraad.
Mõni aeg tagasi ilmus New York Times’is lugu sellest, kuidas disain ja innovatsioon loovad tähelepanelikele ja nutikatele võimalusi müüa maailma vaeseimatele lahendusi, mis nende elukvaliteeti oluliselt parandavad:
“A billion customers in the world,” Dr. Paul Polak told a crowd of inventors recently, “are waiting for a $2 pair of eyeglasses, a $10 solar lantern and a $100 house.”
The world’s cleverest designers, said Dr. Polak, a former psychiatrist who now runs an organization helping poor farmers become entrepreneurs, cater to the globe’s richest 10 percent, creating items like wine labels, couture and Maseratis.
“We need a revolution to reverse that silly ratio,” he said.
To that end, the Cooper-Hewitt National Design Museum, which is housed in Andrew Carnegie’s 64-room mansion on Fifth Avenue and offers a $250 red chrome piggy bank in its gift shop, is honoring inventors dedicated to “the other 90 percent,” particularly the billions of people living on less than $2 a day.
Näitusel on isegi oma kodulehekülg, mille vahendusel on võimalik tutvuda erinevate lahendustega, millest nii mõnigi paneb kahe käega peast haarama ja küsima, miks mina millegi taolise peale ei tulnud. Kõige parem näide on Q-Drum, mis ilutses ka NYT artiklis:
Mitmed lihtsad probleemid alles vajavad lahendusi ja ma ei näe mingit põhjust, miks nad ei võiks ka Eestist tulla kui me suudaks mõneks hetkeks kohaliku Nokia otsimise kinnisideest loobuda.
