Olukorras, kus üha rohkem ja rohkem ettevõtjaid on vastamisi töötajate puudusest tulenevate probleemidega on vast põhjust peatuda sellel, kuidas leida ja hoida neid inimesi, kellest kõige rohkem ettevõtte edasisele arengule võiks kasu olla.
Mõned nädalad tagasi ilmus New York Times’is huvitav artikkel sellest, kuidas IBM on enda palgalise puhkuse poliitikas teinud huvitavaid muudatusi, mis panevad nad samasse gruppi mitmete uuenduslike alustavate ettevõtetega:
Every worker’s dream: take as much vacation time as you want, on short notice, and don’t worry about your boss calling you on it. Cut out early, make it a long weekend, string two weeks together — as you like. No need to call in sick on a Friday so you can disappear for a fishing trip. Just go; nobody’s keeping track.
That is essentially what goes on at I.B.M., one of the cornerstones of corporate America, where each of the 355,000 workers is entitled to three or more weeks of vacation. The company does not keep track of who takes how much time or when, does not dole out choice vacation times by seniority and does not let people carry days off from year to year.
Instead, for the past few years, employees at all levels have made informal arrangements with their direct supervisors, guided mainly by their ability to get their work done on time. Many people post their vacation plans on electronic calendars that colleagues can view online, and they leave word about how they can be reached in a pinch.
Olukorras, kus töö ja isiklikud huvid on võimalik ühendada ei ole töö enam miski, mida peab tegema vastumeelselt vaid pigem nähakse selles võimalust või väljakuset, teha midagi huvitav ja selle eest ka tasu saada. Esmapilgul võib taolise süsteemi kasutamine tunduda liiga suure kiusatusena paljudele, kuid üldjuhul on sarnast poliitikat viljelevate ettevõtete töötajad huvitatud töötamisest mitte puhkamisest:
“It wasn’t seven days a week, but people ended up putting in longer hours because of all the flexibility, without really thinking about it,� Ms. Schneider said. “Although you had this wonderful freedom to take days when you want, you really couldn’t. I.B.M. tends to be a group of workaholics.�
Artikkel on täis huvitavaid inforaasukesi nagu näiteks see, et IBM on paljude jaoks ligitõmbav töökeskkond, kust ei soovita lahkuda just autonoomsuse tõttu, mis inimestel on enda töö ja puhkuste planeerimisel. Inimestele meeldib kui neid usaldatakse ja see väljendub eelkõige lojaalsuses usaldava tööandja vastu.
Washington Postis ilmus aga augusti alguses huvitav lugu sellest, kuidas Atlantic Monthly omanik David Bradley rohkem ja vähem tuntud ajakirjanike värbas. Bradley enda kommentaare artiklist just palju ei leia küll aga värvatavate omi, mis aitavad mõista, kuidas järjekindlus ja kannatlikus lõpuks tulemusteni aitavad:
When it comes to hiring, Bradley’s most useful trait may be patience. Says Andrew Sullivan, who had been blogging for Time: “David regularly offered me tea and scones every year or so for the better part of the last seven years, to find out what I was up to, and always suggested ways to go work for him.” Sullivan recently moved his blog to the Atlantic’s site.
“We all get job offers from time to time, but rarely does someone offer you a job who has been willing to talk to you for years, even when there was no chance of going to work for him. David is the real deal: the tortoise in the online media race.”
Mõnikord ei piisa aga isegi kannatlikusest ja pigem tuleb tähelepanu pöörata inimeste eraelule ning üles näidata alandlikust:
Bradley, the magazine’s owner, wrote flattering letters. He courted Goldberg at a McDonald’s on Wisconsin Avenue. He proffered a hefty signing bonus. And when the New Yorker’s Washington correspondent finally seemed receptive to making the move, Bradley sent in the ponies.
“He’s incredibly persistent and makes you feel like you’re God’s gift to journalism,” says Goldberg, who had turned Bradley down once before. But that was before the horses showed up at his home to entertain his children. “The charm is incredibly disarming,” says Goldberg, who joined the Atlantic last month.
. . .
For Goldberg, the arrival of the horses at his Northwest Washington home was the finishing touch that delighted his three young children. What’s more, Bradley showed up and offered to clean up after the animals.
Inimesed ei ela vaakumis. Olukorras, kus oskuslikel ja andekatel on võimalus valida kümnete erinevate pakkumiste vahel võib määravaks osutuda inimese väärtuste mõistmine - see väike täiendav pingutus, mis paneb (potentsiaalse) töötaja mõistma, et just see tööandja on tema jaoks sobivaim.
Esmapilgul võib suurfirmade puhkuse- ja värbamispoliitika kajastamine väikeettevõtjatele suunatud blogis tunduda mõttetu, kuid ei tasu unustada, et inimeste pärast konkureerivad väiksed alati suurtega. Kui ei teata, mida suured teevad ja pakuvad, siis ei saa neid ka üle trumbata.
