Arutelu töönädala pikkuse üle on igati teretulnud mõttevahetus. Ka minul on kujunenud jesuiitlik veendumus, et inimesed võiksid vähem tööl käia. Rõhuasetus siis tegusõnal käimine, mitte tegemine. Kui reedene päev kujuneks tööl käimisest vabaks, siis sääst oleks mainimisväärt nii keskkonna, riigi, ettevõtja kui ka töötaja seisukohalt. Tööle sõitmine ja sealt naasmine on ju tegelikkuses mahavisatud aeg, mida annaks kordades rentaablimalt kasutada. Sellega kaasnevast keskkonna risustamisest rääkimata.
Kuidas seda kõike tegelikkuses rakendada on aga muidugi mõnevõrra keerulisem küsimus. Neli 10-tunni pikkust tööpäeva minu poolthäält ei saa. Erinevad uuringud on näidanud, et inimese aju suudab efektiivselt keerukamaid kognitiivseid ülesandeid lahendada maksimaalselt 5 tundi tööpäevas, pärast järjestikkust 12-14 töötundi saavutatakse madalaim kognitiivne võimekus (vt Batelle Report). Teisisõnu - 4×10h töönädala puhul tehtava töö efektiivsus ja tootlikkus langeb võrreldes tavapärase 5×8h töönädalaga. Tööjõu tootlikkus on aga ilma selletagi Eestis üks murelapsi ja peamine turutõrge rahvusliku konkurentsieelise saavutamisel. Argument, et paljud eestlased võtavad pärast tööpäeva nii ehk naa töö koju kaasa näitab pigem seda, et töötaja ei suuda oma aega planeerida ja/või tööandja ei suuda pädevalt personali ja protsesse juhtida. Normiks ja normaalseks seda pidada ei saa ja ka ei tohiks (jätame erijuhtumid välja - ka siinkirjutaja on eraettevõtjana teinud järjest 14-16-tunniseid tööpäevi paar nädalat jutti).
Teine probleem 4×10h töönädala puhul on uneaeg. On küllaltki tõenäoline, et kuna inimesel jääb ööpäevas oma isiklikeks toimetusteks-tegemisteks kahe tunni võrra vähem aega, siis vähemalt osaliselt näpistatakse seda uneaja arvelt. Mul pole käepärast Eesti vastavat statistikat, aga rusikareegel on see, et optimaalne uneaeg ööpäevas on 7-8 tundi ja töövahetuste intervall peaks ideaalis olema vähemalt 16 tundi (vt Journal of Sleep Research 4 no 2 (1995) 47-50).
Minu ettepanek oleks hübriid olemasolevast ja väljapakutust. Reede võiks muuta üleüldiseks kodukontoripäevaks. See on seega nädalapäev, kus kontoris on ainult need inimesed, kelle olemasolu seal on hädavajalik kriitiliste protsesside juhtimiseks. Ülejäänud kollektiiv töötab distantsilt. Kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi ning tavapärase kontoritöötaja töövoolu ja -dünaamikat silmas pidades pole tegemist jalgratta leiutamisega, vaid eesmärgistatud muudatuse juhtimise ja rakendamisega. Tõsi - see eeldab ettevõttes/asutuses selget kokkulepet, et kodukontoripäev on tööpäev ja mitte päev, mida kasutatakse pohmaka väljamagamiseks või rannas tolknemiseks.
