Lõpetasin hetk tagasi Rahandusministeeriumi poolt avaldatud kevadprognoosi slaidide lugemise ning mõnevõrra sümboolselt kadus selle ajaga pilve taha päike ning maad on võtmas hiiliv hämarus.
Tööturu osas on prognoos ikka kohe äärmiselt nutune - ees ootab ligi kolm aastat rasket tööpõllu kündmist esiisade kombel. Mis iseenesest ei annagi põhjust itkuks, kuna käärid ralliva palgakasvu ja selle järel õnnetult sörkiva tootlikkuse vahel aina kasvasid. Nüüd on vana hea Rootsi aeg läbi (paralleel on muide otsene) ja tuleks kaks korda mõelda enne, kui asuda järjekordset mahedat cappuccino’t limpsides juba-ei-tea-mitmendat-korda uudisteportaalis surfama. Kui enne ei pannud mõisniku hala ja kaebelaulu keegi eriti tähele, siis nüüd praksub kupja piits valusalt ja mõisa töövahendite kasutamine omakasupüüdlikul eesmärgil võib jääda üürikeseks.
Päris huvitav lugemine on ka slaid number 12, millest nähtub, et pärast 5 aasta pikkust meeletu kasvu perioodi (2001-2006) oli juba 2007. algus murdepunktiks, mil Eesti majanduse trend muutus võrreldes euroalaga negatiivseks. Seega oleks juba 2007. aasta keskel pidanud vastutavates asutustes punased tulukesed plinkima hakkama.
Kas ka hakkasid - ei tea, ei vastuta.
