Juba aastaid on mul tavaks hommikul tööle jõudes esimese asjana lahti lüüa Outlook, lugeda läbi meilid, reageerida koheselt nendele, mis seda eeldavad ning jätta Outlook tööpäeva lõpuni avatuks. Lisaks uutele meilidele plinkis paremas ekraaninurgas pidevalt Skype sõnumivoog, laua- ja mobiiltelefoni sulnilt kutsuvast helinast rääkimata.
Mingi hetk tabasin end aga mõttelt, et selline konstantne saadaval olek lõhub räigelt loomulikku töövoogu. Olgem ausad, selliseid perioode on väga napilt, kus inimene peab ASAP reageerima igale pöördumisele nagu tuletõrjuja teatris. Pidevale afektiseisundile sarnane töölaad muutub ajapikku mitte ainult tüütuks, vaid vähendab ka töötamise efektiivsust nagu mitmed tööajauuringud on tõestanud.
Sestap võtsin vastu otsuse, et hakkan edaspidi rangemalt prioritiseerima. Pisemad, jooksvalt tilkuvad asjad, kogun päeva jooksul kokku ning lahendan mõistliku aja jooksul päeva lõpus. Paremate töötulemuste nimel soovitan teistelegi.
Eesti päritolu riskikapitalist Steve Jürvetson räägib lisatud videos alustavast etevõtlusest. Muuhulgas viitab Steve futurist Ray Kurzweili sõnadele, et järgmise 20 aasta jooksul areneb tehnoloogia kiiremini kui eelnenud 100 aasta jooksul kokku. Kurzweil on üks maailma tuntumaid futurolooge ja tehnoloogilise singulaarsuse häälekaim eestkõneleja. Kurzweili senine track record ennustuste osas on saanud küll kõva kriitikat, aga mulle on mehe vaated vaatamata oma radikaalsusele sümpaatsed.
Üksikuid noppeid Jürvetsoni mõtetest:
Keskkonna kasvava määramatuse tõttu muutub planeerimise ajahorisont aina lühemaks
Tehnoloogia areng on lähitulevikus eksponentsiaalne
Edukuse eelduseks on hullude äriideede omamine
Kui Sinu äriidee meeldib paljudele, siis pole see tõenäoliselt hea idee (hmm - ma ei tea, kas ma olen valmis sellega nõustuma)
Oletame, et Sul on kohvik, täpsemalt sõõrikukohvik ja oletame, et see asub Tallinna Vanalinnas. Kuidas aga leida kliente? Selle vahva vidina abil on võimalik endale tasutaluua Google Maps profiil ning kui näiteks keegi toksib Raekoja platsil oma nutitelefonisse otsisõna: “sõõrikukohvik”, siis viskab telefon ette kaardi lähimate sõõrikukohvikutega, mille hulgas ka Sinu oma.
Nädalapäevad tagasi tegi Google otsingu aga veelgi lihtsamaks avalikustades teenuse“Near me now”. Kui lähed oma telefoniga Google esilehele, siis on seal viide “Current city: Near me now”. Sellele klikkimisel avaneb menüü, kus on kategooriate kaupa toodud läheduses paiknevad huvikohad alates pubidest-baaridest kuni muuseumiteni välja. Vinge, kas pole!? Ja sõõrikukohviku omanikule on directory listing tasuta.
Teenus on hetkel saadaval vaid USA-s ning iPhone ja Android telefonide omanikele. Teenuse kasutamine eeldab ka seda, et oled andnud Google’le õiguse positsioneerida oma telefoninumbrit.
Ainus probleem? Sõõrikukohviku omanikule Eestis pole ülaltoodud teenused saadaval. Minu vabandused, kui mõni kohalik kohvikupidaja elevusse sattus.
Vaatamata üldtuntud tõsiasjale, et sotsiaalse meedia turunduse efektiivsust (ROI ehk return-on-investment) on lihtsam mõõta, kui traditsioonilise turunduse oma, puudub ettevõtjal tihtipeale süsteemne käsitlus sellest, kuidas vastavat monitooringut jooksvalt läbi viia. Põhjuseks on kas napid teadmised või siis vastupidi - abituriendi efekt - enesepetlik veendumus, et sotsiaalsest meediast teatakse kõike.
Outspoken Media on seda silmas pidades koostanud mõõdikute paketi, mis on ettevõtjale selles vallas suureks abiks:
Kasvutrend (Growth)
Järgijate arv (Twitter), firmalehe fännide arv (Facebook) jms
Firmablogi sõnumivoo tellijate arv
Firmablogi ja -foorumi unikaalsete külastajate arv
Firmafoorumi ja -blogi postituste/kommentaaride arv
Registreerunud kasutajaprofiilide arv
Nähtavus (Presence)
Sinu ettevõtet puudutavate pöördumiste arv võrreldes konkurentidega ehk turukära (buzz)
Pöördumiste iseloom (viitamised, hinnangud tootele-teenusele või klienditeenindusele, kiitused-laitused jms)
Pöördumise autor (klient, partner, kolleeg, sotsiaalne huvigrupp, arvamusliider)
Pöördumise koht (n. tuntud portaal vs nišiblogi (nagu see siin))
Kommunikatsioon (Conversation)
Pöördumise kestus (näiteks klienditoe pakkumine üle CRM-i vs telefoni/meili teel - nende kuluefektiivsuse võrdlus)
Pöördumise autor (potentsiaalne klient, uus klient, lojaalne klient)
Pöördumise levik (siia alla kuulub mh viirusturundus ehk efekt, mille käigus klient hakkab toodet propageerima oma tuttavate seas)
Sihtgrupilt saadud tagasiside kvaliteet ehk kas see on piisav toote(p)arenduseks
Emotsioon (Sentiment)
Sinu toodete propageerijate ehk evangelistide arv
Negatiivsete ja positiivsete pöördumiste suhe (kliendirahulolu) ning selle võrdlus konkurentidega
Klientidest tasuta kaastöötajate arv (n. firmafoorumi kommuun aitab teisi Sinu toodete kasutajaid)
Kommuuni liikmete ambrasuurile viskumiste arv (n. negatiivse artikli kommentaariumis astutakse Sinu toote kaitseks välja)
Müük (Referrals & Conversions)
Sotsiaalse meedia kaudu tekkinud müügivõimaluste arv (leads) vs reaalselt toimunud müügitehingute arv
Kuna päeva lõpuks maksab ikkagi sissetulev kroon, siis need viimased kolm ongi kõige olulisemad. Mis ei tähenda sugugi, et ülejäänud ei oleks. Näiteks siinkirjutaja hindab toote võimalikku edu muuhulgas selle järgi, kas on loota by default viirusturunduslikku efekti või mitte. Kui tootel on teatav potentsiaal ennast ise müüa, siis on edu tõenäosus kõrgem (seetõttu ongi alustavate väikeettevõtete edukaimaks konkurentsistrateegiaks konkreetsele nišile keskendumine, kuna üks friik müüb teisele metsikul kombel).
Ma ei leia, et jälgima peab ilmtingimata kõike ülalnimetatud mõõdikuid, kuid mingi valiku tegemine oleks siiski otstarbekas. Üheks võimaluseks on lasta ülaltoodud süsteem välja töötada oma turunduspartneril, kuid teatava tehnilise taiplikkuse olemasolul on põhimõtteliselt võimalik ka oma jõududega hakkama saada.
Lisaks villastele sokkidele ja Iiri viskile leidsin kuuse alt (tõsi küll, eelneva sellekohase peene vihje tõttu) sihandase toreda asjanduse:
Tegemist on Euroopa ühe tuntuima ärimudeli innovaatori Alexander Osterwalderi raamatuga, kus autor annab lugejale lihtsad ja arusaadavad tööriistad, mille abil meisterdada kaasaegseid ärimudeleid. Raamat on innovaatiline ka vormilt, seda nii köite, formaadi kui ka loetavuse seisukohalt - selmet vaevata lugejat pika ja tüütu tekstiga on keskendutud visuaalile - piltidele, diagrammidele ning joonistele. Juba põgusal lehitsemisel minu vaieldamatu lemmik omas valdkonnas ning kohustuslik lisa iga inimese raamaturiiulile, kes tahab oma äri ülesehitamisel olla teistest edukam.
Kuna Vana lõpus pole paslik sisukamat blogikirjet teha, siis piirdun käesolevaga ning annan põhjalikuma ülevaate uue aasta alguses.
Ernst & Young avaldas koostöös IESE ülikooliga hiljuti ülevaate, milles analüüsitakse maailma riikide atraktiivsust era- ja riskikapitali seisukohalt. Eesti on pingereas 35. kohal, võrreldes 2006. aastaga oleme langenud 5 kohta. Sellele vaatamata on Eesti Ida-Euroopa lõikes päris tubli - meist eespool on vaid Poola ja Tšehhi (lätlased leiame näiteks 50. kohalt ning leedukad on 40-ndad).
Ülevaates on riike analüüsitud kuuest üldkriteeriumist lähtuvalt:
Üldine majanduskliima
Kapitaliturgude sügavus
Maksusüsteem
Investorikaitse
Sotsiaalne keskkond
Ärikultuur ja -võimalused
Ootuspäraselt saab Eesti väga hea skoori maksusüsteemi lõikes (maailmas 14. koht) ning hea skoori investorikaitse, ärikultuuri ja -võimaluste ning (mulle üllatuslikult) sotsiaalse keskkonna osas. Nutuseks läheb asi aga kahe esimese kriteeriumiga: kapitaliturgude sügavus on meil Eesti väiksuse tõttu äärmiselt õhuke ning sellest tulenevalt ka 50. koht, üldise majanduskliima alusel on meid paigutatud aga lausa 60. kohale (seal kisub skoori alla nominaalne SKP).
Lisaks on Eesti kohta tehtud ka lühike SWOT-analüüs, milles käsitletakse põgusalt meie tugevusi-nõrkusi ning ohte-võimalusi. Midagi rabavat sealt küll ei leia, aga diagnostiliselt on asi kenasti kokkuvõetud.
Järgnev Harvard Business School’i poolt vahendatav uskumatu lugu räägib sellest, et toode ei pea olema kättesaadav, toote ostuprotsess ei pea olema mugav, klient ei ole kaugeltki mitte kuningas ning pakkumine ei pea ilmtingimata vastama nõudlusele.
elBulli on restoran Kataloonias, mis võtab igal aastal vastu kaks miljonit broneeringut, aga teenindab sellest ligikaudu 0,5% ehk 10 000 klienti. Kadalipp hakkab pihta juba broneerimisfaasis.
Broneeringut ei saa teha jooksvalt, vaid ainult kalendriaasta esimese kahe nädala jooksul. Siis lüüakse broneerimissüsteem aastaks lukku - kes hiljaks jääb, see ilma jääb (2010. aastal teenindatakse kliente vaid seitsmel kuul aastas). Kui teil õnnestus broneering õigeaegselt teha - õnn kaasa! - teiega samale kohale konkureerib veel 90-120 broneeringut. Broneerimise kinnitamise kohta ütleb restorani koduleht avameelselt ja lakooniliselt: very complicated and slow moving process. Vapustav, kas pole!? Ja isegi kui te selle sõela edukalt läbite, ei pruugi te saada broneeringut soovitud ajal, vaid teile lihtsalt antakse külastusaeg. Ah et pole vastuvõetav? Next one please! Rahulolevana Barcelonasse jõudes tuleb läbida ligi kahe tunni pikkune teekond käänulistel ja tolmustel mägiteedel enne kui jõuate gastronoomilisse paradiisi.
elBulli omanik Ferran Adrià on üldse üks põhimõttekindel mees. Näiteks küsib ta klientidelt pea kolm korda vähem raha kui võiks (keskmise lõuna hind jääb 250 EUR piirimaile) ning klientidelt saadavat tagasisidet just paljuks ei pea. Tõsi küll, meest peetakse üheks maailma parimaks kokaks…
Kogu värgi paradoksaalsus seisneb selles, et ülaltoodu rikub enamikke traditsioonilisi turundusteooriaid alates 4P-st lõpetades 7C-ga ning satub vastuollu tavapärase äriloogikaga.
Päris paljud minu juures konsultatsioonil käivad alustavad ettevõtjad vastavad küsimusele: kuidas kaitsed end konkurentsi eest vastusega: taotlen patendikaitset. Juhin seejuures nende tähelepanu muuhulgas järgmistele asjaoludele:
Patenditaotluse menetlemine on pikk ja kulukas protsess. Eesti kontekstis pole tasud iseenesest mõistusevastased: patenditaotluse esitamisel peab juriidilisest isikust taotleja tasuma riigilõivu 3500.- krooni. Probleemiks on aga see, et sellisel juhul kehtib tulevane patendikaitse vaid Eestis. Kuna kohalik turg on niivõrd väike, siis reeglina on ettevõtja pilk suunatud siit väljapoole. Euroopa puhul räägime me aga summadest, mis on üle kahe suurusjärgu võrra suuremad. Näiteks Euroopa patendi, mis kehtib 8 riigis 10 aastase perioodi vältel, lõplik maksumus võib ulatuda ligikaudu poole miljoni Eesti kroonini.
Pahatihti ei ole probleemiks mitte niivõrd patenditaotluse esitamine ja menetlemine, vaid patendi hilisem jõustamine. Kujutame ette olukorda, kus mingi Eesti väikeettevõtja leiab, et tema patendi ainuõigusi rikutakse Californias. Oletame, et rikkujaks on USA mõistes keskmise suurusega ettevõte. Tõenäoline stsenaarium on järgmine: kohus määratakse (näiteks) San Fransiscosse, esimene kohtuistung aasta lõpuks. Tasute kohtu esinduskulud (mis ei ole väikesed), sõidate võib-olla lausa ise kohale, aga - oh üllatust! - vastaspoole taotluse tõttu lükkub istung mingi imetabase juriidilise viguri tõttu edasi. Järgmisesse aastasse…
Ka teisel korral ei lähe paremini - stsenaarium kordub. Samal ajal müüb väidetav rikkuja oma toodet nagu mühiseb. On olnud juhtumeid, kus patendivaidlus kestab üle 30 aasta. Võib eeldada, et USA mõistes keskmise suurusega ettevõttel on palgal terve müriaad šaakalitest juriste. Mis on väikeettevõtja šansid pidada edukat kohtuvaidlust? Milliste rahadega? Kui kaua? Pole haruldane, et ettevõtted lähevad sellise stsenaariumi korral pankrotti.
Minu soovitused ettevõtjatele on olnud lakoonilised: minge salastatuse teed ja kasutage esimese turule siseneja eelist. Tõsi küll, mainitud eelis erineb valdkonniti, aga eduka äri aluseks on konkurentidest kiirem tootearenduse tsükkel ja turuhõivamise dünaamika ehk müügi efektiivsus.
Kindlasti ei soovi ma käesoleva kirjutisega julgustada ettevõtjaid patendikaitset vältima (sellel on oma väga selged eelised), kuid patent ei ole võlukepike, mis kõikvõimalikud probleemid lahendab.
MTÜ Õpilasest Ettevõtjaks eestvedajad Henri Palmar ja Timo Porval on koostanud põhjaliku ülevaate Eesti äriühingute juriidilistest vormidest. Teemale on lähenetud läbi alustava ettevõtja silmade, mistõttu see on mõnevõrra praktilisem, kui mitmed teised Internetis levinud materjalid.
Ülevaated ning asutamise juhised on välja toodud täis-, usaldus- ja osaühingu ning aktsiaseltsi, mittetulundusühingu, sihtasutuse ja füüsilisest isikust ettevõtja kohta. Kõikide eelmainitud vormide puhul räägitakse nende plussidest ja miinustest ning aruandlusest, lisatud on numbrilised näited ning üldlevinud juhtimispraktika. Ülevaate lõpust leiab referatiivse mõistete nimekirja koos vastavate seletustega.
Soovitan kõigil ettevõtjatel, kel ettevõte asutamisel, asjale pilk peale visata - seda vaatamata asjaolule, et teie poolt asutatava ettevõtte tõenäoliseks vormiks saab osaühing.
MTÜ Õpilasest Ettevõtjaks on asutatud 2006. aastal ja selle sihtgrupiks ettevõtlushuvilised noored. MTÜ tegeleb ettevõtluse propageerimisega korraldades konverentse ja seminare ning hallates infoportaali ettevotja.ee.
Twitter avaldas loetud päevad tagasi toimunud TechCrunch konverentsil näpuotsaga infot oma ärimudeli kohta. Teadupärast on tegemist igavesti vinge ja populaarse asjaga, millele pole seni suudetud toimivat äri- ja tulumudelit taha tekitada. Kui jätta sotsiaalne aspekt kõrvale, siis mis kasu on heast tootest, kui sellega ei suudeta teenida?
Samas pole Twitter oma mures üksi - Google pole siiani suutnud avalikkusele arusaadavalt selgitada, kuidas nad Youtube’ga kavatsevad hakata raha kokku kühveldama, seda siis pärast kolme aasta tagust ja 1,65 miljardit dollarit maksnud tehingut. Google kvartaalsed börsile suunatud pressiteated on selle koha pealt täis ümmargust ja siledat juttu ehk pehmelt öeldes häma. Muidugi kui olla Google, siis võib endale nii mõndagi lubada.
Twitteri bossid lubavad meile aga seda, et lähitulevikus näeme me Twitteris orgaanilist reklaami, mis saab olema (ma tsiteerin): very cool and fascinating. Twitteri puhul tähendab see tõenäoliselt, et reklaam integreeritakse sõnumivooga ehk reklaamitakse seda, mis lugejat huvitab. Tegemist oleks omamoodi opt-in turundusega ehk info edastamisega, mis toimub nii saatja kui ka vastuvõtja heakskiidul.
Tegemist on Euroopa ühe tuntuima ärimudeli innovaatori Alexander Osterwalderi raamatuga, kus autor annab lugejale lihtsad ja arusaadavad tööriistad, mille abil meisterdada kaasaegseid ärimudeleid. Raamat on innovaatiline ka vormilt, seda nii köite, formaadi kui ka loetavuse seisukohalt - selmet vaevata lugejat pika ja tüütu tekstiga on keskendutud visuaalile - piltidele, diagrammidele ning joonistele. Juba põgusal lehitsemisel minu vaieldamatu lemmik omas valdkonnas ning kohustuslik lisa iga inimese raamaturiiulile, kes tahab oma äri ülesehitamisel olla teistest edukam.
