Ettevõtluse ja innovatsiooni blogi

Töönädala pikkusest

Kirjutas Mart Brauer / 14. august 2009

Arutelu töönädala pikkuse üle on igati teretulnud mõttevahetus. Ka minul on kujunenud jesuiitlik veendumus, et inimesed võiksid vähem tööl käia. Rõhuasetus siis tegusõnal käimine, mitte tegemine. Kui reedene päev kujuneks tööl käimisest vabaks, siis sääst oleks mainimisväärt nii keskkonna, riigi, ettevõtja kui ka töötaja seisukohalt. Tööle sõitmine ja sealt naasmine on ju tegelikkuses mahavisatud aeg, mida annaks kordades rentaablimalt kasutada. Sellega kaasnevast keskkonna risustamisest rääkimata.

Kuidas seda kõike tegelikkuses rakendada on aga muidugi mõnevõrra keerulisem küsimus. Neli 10-tunni pikkust tööpäeva minu poolthäält ei saa. Erinevad uuringud on näidanud, et inimese aju suudab efektiivselt keerukamaid kognitiivseid ülesandeid lahendada maksimaalselt 5 tundi tööpäevas, pärast järjestikkust 12-14 töötundi saavutatakse madalaim kognitiivne võimekus (vt Batelle Report). Teisisõnu - 4×10h töönädala puhul tehtava töö efektiivsus ja tootlikkus langeb võrreldes tavapärase 5×8h töönädalaga. Tööjõu tootlikkus on aga ilma selletagi Eestis üks murelapsi ja peamine turutõrge rahvusliku konkurentsieelise saavutamisel. Argument, et paljud eestlased võtavad pärast tööpäeva nii ehk naa töö koju kaasa näitab pigem seda, et töötaja ei suuda oma aega planeerida ja/või tööandja ei suuda pädevalt personali ja protsesse juhtida. Normiks ja normaalseks seda pidada ei saa ja ka ei tohiks (jätame erijuhtumid välja - ka siinkirjutaja on eraettevõtjana teinud järjest 14-16-tunniseid tööpäevi paar nädalat jutti).

Teine probleem 4×10h töönädala puhul on uneaeg. On küllaltki tõenäoline, et kuna inimesel jääb ööpäevas oma isiklikeks toimetusteks-tegemisteks kahe tunni võrra vähem aega, siis vähemalt osaliselt näpistatakse seda uneaja arvelt. Mul pole käepärast Eesti vastavat statistikat, aga rusikareegel on see, et optimaalne uneaeg ööpäevas on 7-8 tundi ja töövahetuste intervall peaks ideaalis olema vähemalt 16 tundi (vt Journal of Sleep Research 4 no 2 (1995) 47-50).

Minu ettepanek oleks hübriid olemasolevast ja väljapakutust. Reede võiks muuta üleüldiseks kodukontoripäevaks. See on seega nädalapäev, kus kontoris on ainult need inimesed, kelle olemasolu seal on hädavajalik kriitiliste protsesside juhtimiseks. Ülejäänud kollektiiv töötab distantsilt. Kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi ning tavapärase kontoritöötaja töövoolu ja -dünaamikat silmas pidades pole tegemist jalgratta leiutamisega, vaid eesmärgistatud muudatuse juhtimise ja rakendamisega. Tõsi - see eeldab ettevõttes/asutuses selget kokkulepet, et kodukontoripäev on tööpäev ja mitte päev, mida kasutatakse pohmaka väljamagamiseks või rannas tolknemiseks.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Kogemused ja soovitused
Lisa kommentaar

Raamatusoovitus: The Art of the Start

Kirjutas Mart Brauer / 29. juuli 2009

Blogi on olnud puhkusel ning sarnaselt muutliku Eestimaise suveilmaga ilmus ka siia mõneks ajaks kaks peatselt avatava Loomeinkubaatori teemalist artiklit, mis tänaseks on endale leidnud uue kodu inkubaatori kodulehel. Viidatud lehel soovitan kõigil huvilistel silma peal hoida.

Üritan kompenseerida senist vaikelu mõnevõrra pikema kirjutisega, et suvine hooaeg saaks väärilise avalöögi.

Guy Kawasaki: The Art of The Start on olnud minu lugemisnimekirjas juba paar aastat ja raamat sai tegelikult läbi loetud juba aasta alguses, kuid nüüd on siis ring jõudnud nii kaugele, et sellest nõksa ka blogis kirjutada. Autoril pikemalt ei peatuks - tegu ju maailma ühe tuntuima ettevõtlusguru ja evangelistiga, aga raamatu enda võiks kokku võtta kolme sõnaga: kohustuslik igale ettevõtjale.

Tegemist on omamoodi fenomenaalse teosega - loed esimest peatükki esmaspäeval ja teisipäevast-pühapäevani viid loetut praktikas ellu. Järgmise nädala esmaspäeval loed järgmise peatüki läbi ning nädala jooksul rakendad loetut praktikas, ja nii edasi ja edasi. Selliseid raamatud, mis käsitlevad niivõrd üldist teemat nagu seda on ettevõtlus olles samas niivõrd siin-ja-kohe rakendatavad, on väga-väga vähe. Käin lühidalt läbi mõned olulisemad peatükid, kuna tervest raamatust ülevaate andmine paneks ehk osa lugejate kannatuse (õigustatult) proovile.

Esimeses kahes peatükis on juttu viiest peamisest edutegurist ettevõtlusega alustamisel ning sellest, kuidas ennast positsioneerida. Minu arvates peitub raamatu põhiväärtus just kahes esimeses peatükis (ok, koos kolmanda ja viiendaga) - siin räägib Guy pealtnäha äärmiselt argistest ja elementaarsetest asjadest, kuid vaadates enda ümber ringi märkame, et rõhuv enamik ettevõtjatest nende põhitõdede vastu paraku eksib. Võtame näiteks missiooni ja visiooni sõnastamise - see on temaatika, millele pööratakse tohutut tähelepanu, kuid mille lõpptulemuseks on üldjuhtudel mitte midagi ütlev klišeelik sõnade jada, mida mõtestatud lauseks nimetades teeksime oma kallile emakeelele karjuvat ülekohut. Kindlasti on selles jadas järgmised sõnad (nende erinevates variatsioonides): kvaliteetne; paindlik; kliendisõbralik; usaldusväärne ja professionaalne. Visiooni puhul on levinud ühes või teises sõnastuses: me oleme parimad või me oleme liidrid. Mis tegelikkuses on ülimalt egotsentriline lähenemine, sest kes ütleb, et just meie oleme parimad ja liidrid? Meie ise? Guy on seevastu seisukohal, et see kõik on jama ning ajaraisk - pigem tuleks leida paarisõnaline lause, mis võimalikult lihtsalt ja selgelt annaks edasi äris olemise põhjuse ning ambitsiooni.

Lisaks paneb Guy lugejale südamele seda, et mõelda tuleb suurelt (make meaning) ning reaalse äritegevusega - eriti just müügitegevusega - tuleb algust teha võimalikult kiiresti. Ka see on paljude alustajate eksimus - suur osa ajast ja energiast kulutatakse planeerimisele, kalkuleerimisele, prototüübi arendamisele ning jumal teab millele, samas kui tegelik võitlus käib kaevikutes ehk objektiivne info on turul. Olen ikka ja jälle öelnud, et esimesed kliendid on sisuliselt ettevõtte arendustöötajad, kes kõigele muule lisaks ei küsi selle eest isegi palka!

Positsioneerimise kontekstis sõnab Guy järgmist:

keskendu konkreetsele nišile;
määratle oma sihtklient võimalikult täpselt;
ettevõtte kesksed kompetentsid peavad rahuldama sihtkliendi keskseid vajadusi;
ole oma kommunikatsioonis võimalikult arusaadav ja isiklik ehk kliendikeskne;
eristu konkurentidest.

Kolmas peatükk käsitleb ideemüüki (pitching) ja see on autori üks lemmikteemasid ning kahtlemata ka tema peamine pädevusvaldkond. Siin on juttu sellest, kuidas 20 minutiga oma äriidee avaliku esinemise raames huvilistele maha müüa. Ideemüük Guy poolt kirjutatu taustal tundub ehk tavalise ettevõtja jaoks esmapilgul irrelevantne - olgem ausad - palju neid Eesti ettevõtjaid ikka on, kes äriinglitele või riskikapitalistidele ideemüüki teevad. Asja võlu on aga selles, et alustav ettevõtja teeb ideemüüki tegelikult 24/7 - alates oma abikaasast ja vanematest kuni partnerite, klientide ja huvigruppideni välja. Kui seda non-stop teha, siis tekib vilumus, enesekindlus ja eelkõige eneseusk. Ühesõnaga - see on selline peatükk, et paber ja pliiats kätte ning märkmeid tegema.

Viiendas peatükis antakse ülevaade teemast, mis on üks alustavate ettevõtete peamisi ebaõnnestumise põhjuseid: kuidas kulutada raha ehk kuidas saavutada võimalikult väheste vahenditega võimalikult palju. See on ettevõtjale (ja mitte ainult) sõna otseses mõttes kuldaväärt oskus, mille kohta omatakse tihtipeale küll teoreetilisi teadmisi, kuid mille suhtes praktikas eksitakse kuni läbipõlemiseni välja.

Edasi peatub Guy lähemalt personalil ja värbamisel. Teadupärast on inimene ühe organisatsiooni keskne väärtus, kellest algab kõik ja kellega võib lõppeda samuti kõik. Siit leiab endale uut ja huvitavat enamus Eesti ettevõtjaid ja juhte, kuna autor jagab tarkust, mis on diametraalselt vastupidine kohalikule personalipraktikale ja mistõttu siinkirjutaja on maha pidanud tuliseid vaidlusi oma tutvusringkonnas. Guy Kawasaki poolt sõnastatud tarkus on nii suur ja oluline, et olgu punktidena väljatoodud:

värba endast targemaid töötajaid;
värba endast erinevaid töötajaid;
värba liidreid.

Remargi korras - punktis 2 pole juttu väärtushinnangutest. Siinkohal on raske autoriga mitte nõustuda ja ma nüüd riskin avaliku häbipostiga, aga julgeksin nentida, et nende kolme põhimõtte eiramine on peamine põhjus, miks me siiani oma Nokiat pole leidnud (kas selle otsimine on vajalik või mitte on juba teine teema).

Lisaks räägib Kawasaki veel äriplaani koostamisest ja rahastamisest, partnerlusest ja brandingust, aga et sellest kõigest osa ja aimu saada tuleks raamat endal kätte võtta ja läbi töötada.

Minu kindel lugemissoovitus….

10/10

…. ja ilma mööndusteta.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Abiks ettevõtjale, Kogemused ja soovitused
2 kommentaari

DARPA mõistusliku tehisintellekti otsinguil

Kirjutas Mart Brauer / 30. juuni 2009

USA sõjalise uurimiskeskuse DARPA hüperteadlased on taas visanud ülikoolidele ja erasektorile kinda - seekord isetäiustuva tehisintellekti loomiseks. 15.06.2009 kuupäeva kandvas hankekutses on projektile antud nimeks Unified Physical Intelligence (UPI) ning selle eesmärgiks pole ei rohkem ega vähem kui välja selgitada, mis on mõistuslikkus, millised protsessid selleni viivad ja kuidas seda (teda?) on sünteetiliselt võimalik luua.

Projekti lähteülesanne on nagu ulmeteose sissejuhatus:

The vision of the Physical Intelligence program is to develop a physically-grounded understanding of intelligence that applies to engineered systems and scales to high levels of organization. If achieved, this understanding might be applied to problems as diverse as the complexity of living systems, the nature of human intelligence, and the engineering of systems that spontaneously evolve intelligent behavior.

DARPA on seisukohal, et meie arusaam mõistuslikkusest ja evolutsioonist (s.t. protsessist, mis selleni viib) on ebapiisav. Mõistuslikkuse kontseptsioon põhineb meie arusaamade kohaselt loogika üldistustel (abstractations of logic), evolutsioon aga looduslike protsesside jälgimisel ja selle põhjal järelduste tegemisel. DARPA jaoks on see kõik vastuvõetamatu - nende arvates on nii mõistuslikkus kui ka evolutsioon avatud termodünaamiliste süsteemide protsesside lõpptulemus. Evolutsioonilise muutuse tingivad termodünaamilised kõikumised, mille tulemusena tekkiv entroopia põhjustab evolutsioonilise valiku. Nende protsesside käigus esinevat kõrget süsteemsuse taset (s.t. mõistuslikkust) põhjustavad energia ülekandemehhanismide termodünaamiliste võrgustike teke.

Khm - nüüd paar sõna projekti oodatavatest tulemustest:

Käsitlusvaldkonnas ühtse alusteooria loomine;
Esimese sünteetilise süsteemi loomine, milles koosmõjul ümbritseva keskkonnaga tekivad spontaanselt mõistuslikud protsessid;
Kindlasse keskkonda ja kindlal eesmärgil pidevalt isetäiustuva süsteemi loomine.

DARPA toob ka näite, kus ülalnimetatud protsesside tulemusena luuakse pidevalt isetäiustuv ruuter (jah, just nii - riistvara). Ehk siis teisisõnu ja teatavate mööndustega - luuakse mõistuslik masin.

Minule kui transhumanistlike vaadetega inimesele teeb ainult head meelt, et sellised põnevad algatused on tarkade meeste ja naiste laudadel. On ülimalt tõenäoline, et antud projekt sisuliste tulemusteni ei jõua (see on DARPA projektide puhul tavaline), kuid mulle tundub, et mõistuslikkuse mõistmisel ollakse õigel teel. Pole ju kaua möödas sellest, kui IBM teadlased hõiskasid pärast superarvuti Roadrunner 1.026 petaflop/s kiirussskoori, et kuna inimese ajus on triljoneid sünapse, siis on inimmõistus ilmselgelt “petaflop computational problem”. Mis on ju rumalus - arvutuskiirusel ja inimmõistusel on vähe ühist.

Kel huvi, siis kõnealuse DARPA projektiga on võimalik tutvuda siin. Mina igatahes lõpetan nüüd teesklemise, et mul sellest kõigest sügav arusaam tekkis.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Futuroloogia, Innovatsioon, Tehnoloogia
Lisa kommentaar

Asutati Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon

Kirjutas Mart Brauer / 18. juuni 2009

Viibisin nädala alguses koosviibimisel, mille raames asutati Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon EstVCA. Loodud ühendus on katusorganisatsiooniks Eesti riskikapitalistidele, erakapitalifondidele, äriinglitele ja valdkonna tugiteenuste pakkujatele ning selle peamiseks eesmärgiks on valdkonnas tegutsevate ettevõtete ja äriinglite koostöö edendamine.

Loodetavasti aitab ettevõtmine kaasa toimivale äriinglite võrgustiku tekkele Eestis (mis on hetkel küllaltki õhuke või - parandage mind, kui ma eksin - pea olematu?) ning suurendab ligipääsu alternatiivsetele investeerimisallikatele. EstVCA juhatus valiti 7-liikmeline ning esimeheks Kristjan Kalda OÜ Baltcap’st. Kokku ühendab EstVCA 11 liiget ja 15 toetajaliiget.

Lähitulevikus lisandub viimaste hulka loodetavasti ka meie nimi.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Majandus
Lisa kommentaar

Ettevõtlusõppest

Kirjutas Mart Brauer / 1. juuni 2009

Olen püüdnud teadlikult vältida poliitiliste taustahoovustega teemade käsitlemist, kuid lugedes ühe härra blogist kavandatava koalitsioonileppe teksti jäi silma lubadus: viib ettevõtlusõpe valikainena sisse gümnaasiumide õppekavadesse.

Ma ütleb vaid üht - see lubadus tuleb ellu viia ja mul ükstapuha, milline koalitsioon kellega eesotsas selle ellu viib. Süstemaatiline ja laiapõhjaline lähenemine ettevõtlusõppele baashariduse faasis on üks olulisemaid meetmeid, mida riik jätkusuutliku ettevõtluskeskkonna arendamiseks saab ära teha. Sellega parendatakse ettevõtluskultuuri ja -mainet, mis meil sisuliselt olematu ning süstitakse noortesse enesekindlust ja -usku, et ettevõtlus on tõsiseltvõetav alternatiiv korporatiivsele karjäärile, mis - olgem ausad - on enamikel juhtudel igav ja ilmetu.

Lubaduse elluviimise eelduseks on riiklik tellimus ülikoolidele ettevõtluspedagoogide väljaõpetamiseks ning vastavate õppekavade koostamiseks.

Mina hakkan igatahes tänasest päevi lugema, millal algatus tegelikkuses realiseerub. Ning püüan siin-seal teemat üleval hoida.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Kogemused ja soovitused
1 kommentaar

Äriideede rahastamisest ja teostamisest

Kirjutas Mart Brauer / 25. mai 2009

Olen viimasel ajal kokkupuutunud osade jagamisega selle erinevates vormides. Tahaks alustavatele ettevõtjatele panna südamele üht - ärge laske endale rahameestel pähe istuda. Kui rahamees ütleb, et tema tuleb ja investeerib, aga ei ole huvitatud igapäevasest ettevõtte juhtimisest, arendamisest ja nõustamisest ning nõuab seejuures 50% osalusest (mõned on kohe eriti kavalad ja tahavad enamusosalust), siis olge meelekindlad ning ärge laske ennast eksitada.

Vaatame asja lähemalt:

Kui Temal on raha ja Sinul teostus, siis tõesti - täna on osaluste ratsionaalne jagatud väärtus 50/50. Aga, kas ka poole aasta pärast? Võibolla on Sinu teostuse tõttu lansseeritud toote prototüüp, mida sihtgrupp ihaldab, oled kirjutanud edukaid toetustaotlusi Tallinna linnale ja EAS-le ning lisaks on perspektiiv saada paati riskikapitalist, kes arvab, et just Sinu äriidee on see, mis katab tema viis eelmist ebaõnnestunud kapitalipaigutust?

Ja kõige selle juures istub paadis isik, kes ei viitsi vaeva näha ei aerutamisega ega tüürimisega. Ta lihtsalt on. Heal juhul on Ta vähemalt vait, halvemal juhul viriseb igal hommikul selle üle, et tuul on valelt poolt ja siit-sealt kipub vett sisse immitsema. Muidugi seejuures lillegi liigutamata. Lisaks tuletab Ta Sulle pidevalt meelde, et Tema oli see, kes aitas Sul paati rannaliivalt vette lükata. Nagu neid lükkajaid vähe oleks….

Kui me räägime ratsionaalsest ettevõtlusest, siis tuleks läheneda asjale pragmaatiliselt. Hüva, täna on Temalt papp ja Sinult teostus - see teeb täna 10/10. Aga millise väärtusega on homsed tegevused? Kes vastutab turunduse eest? Milline on selle valdkonna kaal tervikust? Ehk 20%? Milline rahalises väärtuses? Ehk 40 000.-? Samadele küsimustele tuleks leida vastused värbamise, käibekapitali tagamise, tootearenduse, kliendisuhete jms puhul.

Head ideed jäävad harva raha taha seisma. Küll aga jääb tihti vajaka teostusest …

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Abiks ettevõtjale, Ettevõtlus praktikas, Kogemused ja soovitused
Lisa kommentaar

Aktuaalset ehk heietusi kärbete teemal

Kirjutas Mart Brauer / 6. mai 2009

Lugesin täna Rahandusministeeriumi eelarvepoliitika ettepanekute tööversiooni ning loetu puhul jäi mulje, et kohati ollakse paberi kallal kiviga ja kivi kallal kääridega.

Võtkem teema “Täiendav maksuvaba tulu laste eest”. Hetkel on kaalumisel kas selle täielik kaotamine või selle jätkamine alates kolmandast lapsest, aga vaid osaliselt ehk 50-75% maksustavast tulust. Ma ei leia, et elus (mille hulka kuulub ka eelarvestamine) oleks ainult must-valged valikuid s.t. kas kõik või mitte midagi. Miks ei võiks kaaluda antud tulumaksuerisuse osalist kärpimist viisil, mis jätaks teatud sotsiaalsetele riskigruppidele toetuse alles? Esimestena tulevad meelde üksikvanemad, kellele iga kroon on kallis.

Sama argumentatsioon kehtib ka ettepaneku suhtes, mis kaotab ära täiendava tulumaksusoodustuse pensionite osas. Hüva - ma nõustun, et pensionäride eelistamine teistele madala sissetuleku saajatele ei saa olla riigi sotsiaalpoliitika nurgakiviks, kuid miks mitte rakendada seda vaid nende pensionäride suhtes, kes jagavad oma elamispinda kellegi teisega olgu selleks siis lapsed või abikaasa? Üksi elavate pensionäride püsikulud on proportsionaalselt märkimisväärselt kõrgemad ja nendele peaks riik tegema erandi.

Käibemaksu võimalikku tõstmist lahti seletades on aga saadud maha keelelise šedöövriga öeldes, et käibemaksumäära tõus ei tõsta tarbijahindu, kuid vähendab nende langemist. Mis muidugi sisuliselt on nonsenss, sest mõju lõpptarbijale on ju sama. Olgu veel öeldud, et käibemaksu tõstmine on üks neid väheseid arutluse all olevaid asju, millele siinkirjutaja on kategooriliselt vastu.

Ülaltoodu põhjal ei tahaks ma aga absoluutselt, et kõlama jääks seisukoht nagu oleks ettepanekutega väga halvasti. Vastupidi - seal on mitmeid selliseid, mida toetan kahe käega mh tubaka- ja alkoholiaktsiisi ning hasartmängumaksu tõstmine. Lisaks on mulle kui rohelise mõtteviisi kandjale igati sümpaatne ka CO2-põhine mootorsõidukimaks, sest ma tõesti arvan, et keskkonnasaastajad peavad lisaks moraalsele lõivule tasuma selle eest ka rahalist lõivu. Tulumaksu tõstmine paistab olevat aga karm reaalsus…

Eluasemelaenu intresside maksustavast tulust mahaarvamise kaotamise osas manitseks ma aga mõningale ettevaatusele. Kuna riikide keskpangad on turule raha sadades miljardites juurde pumbanud, siis võib lähitulevikus ennustada inflatsiooni kasvu ja seeläbi ka baasintresside kasvu. Seega muutub laenamine (ja laenu tagasimaksmine!) väga kalliks ja ehk oleks ettenägelik antud ettepanek puutumata jätta.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Majandus
Lisa kommentaar

Kui pappi ei ole …

Kirjutas Mart Brauer / 24. aprill 2009

Blogi on olnud tänaseks pea kaks nädalat uuendamata - põhitöö on võtnud oma ränkraske lõivu, lisaks on olnud kibekiire kolimisega, mis on üks äärmiselt tüütu ja ebameeldiv tegevus ning mida ma ei soovita kellelegi. Lahkuge selleks ajaks kodunt või leidke alternatiiv (milline see võiks olla, sellest pole mul aimugi).

Aga püüan nüüd taas tasapisi järje peale saada. Ja järje peale saamiseks räägiks sellisest meelierutavast teemast nagu raha. Teadupärast on praegu rahaga - üllatus-üllatus! - mõnevõrra keerulised lood. Sularaha ja muid likviidseid käibevahendeid kipub inimestel aina vähemaks jääma ning müüjad ei ole üleliia altid krediiti andma. Õnneks on maailma asjad sedapsi seatud, et rahale on alternatiive ning kus häda kõige suurem, seal aitab hea äraproovitud vana. Üheks selliseks on vahetuskaubandus ehk majandustehingud, mis ei hõlma sularaha ega rahaühikutes nomineeritavaid kohustusi või vara.

Vahetuskaubandusest on muuseas pärit meie emakeeles laialt levinud termin: “kaup on koos”. Nimelt tegid meie esiisad vanadel hallidel aegadel ehk muinasajal kaupa sedapsi, et seltskond kaupmehi läks kokkulepitud kohta ning jättis sinna oma kauba maha. Siis lahkuti ja löödi kuskil läheduses laager püsti. Ööpäeva möödudes tuldi tagasi ja kaeti kaup üle. Kui enda kaup oli alles, aga teine pool polnud oma kaupa sinna kõrvale toonud, siis järelikult polnud vastaspool pakutuga rahul ning ei jäänud muud üle, kui tuli pakutavat kaubakogust suurendada. Kui aga toodud kauba kõrvale oli toodud vahetuskaup, siis oli see märk sellest, et tehing on õnnestunud. Teise osapoole toodud kaup võeti ühes, oma kaup jäeti maha. Sellest siis - “kaup on koos”.

Tulles tagasi tänapäeva, siis on see täiesti toimiv majandusmudel. Eriti praegusel kriisiajal. Ma julgen väita, et kui keegi nõksa aktiivsem isik võtaks kätte ning tekitaks mingi elektroonilise veebikeskkonna, kuhu saab oma pakkumisi üles riputada, millele teised saavad omakorda vastupakkumisi teha, siis oleks sellel märkimisväärne menu. Mina oleksin kindel klient, köögimööbli hange on viimas mind pankroti äärele.

Teine alternatiiv on midagi raha ja vahetuskaubanduse vahepealset. Idee seisneb selles, et kogukonnas moodustatakse võrgustik inimestest ja asutustest, kes trükivad oma raha. Seda raha saab siis allahindlusega päris raha eest osta - näiteks makstes 1 oma raha eest 90 päris senti. Ning saadud kroone kasutatakse selleks, et osta kaupa kohalikelt väiketootjatelt, kes tunnistavad seda oma raha. See suurendab kohalikku tarbimist ning aitab kaasa regionaalse kaubanduse kasvule.

Eestis tuleks enne uue raha vohmimist seadustes näpuga järge ajada, et kas see on lubatud, aga eeldusel, et sellega ei üritata matkida reaalseid rahaühikuid, siis ei näe ma erilist probleemi.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Ettevõtlus praktikas, Majandus
2 kommentaari

Moraalist ja ärieetikast

Kirjutas Mart Brauer / 9. aprill 2009

Sattusin hiljuti lugema ühte vapustavat eksperimentaalse psühholoogia valdkonda kuuluvat kirjatükki, mis käsitles teiste inimeste käitumisele antavaid hinnanguid. Toon järgnevalt ühe illustreeriva näite ärieetika kontekstis.

Esimene stsenaarium:

Rahvusvahelise korporatsiooni finantsjuht läheb tegevjuhi juurde ning lausub: “Ma olen välja töötanud suurepärase äriplaani. Minu plaan toob firmale 3 aasta jooksul sisse puhaskasumina 50 miljonit dollarit. Aga minu äriplaanil on üks kõrvalmõju - see on keskkonnale kahjulik.”

Tegevjuht mõtleb nõksa ja vastab: “Ma mõistan, et äriplaani rakendamine on keskkonnale kahjulik, aga mind see ei huvita. Mind huvitab ainult see, et ettevõte teeniks võimalikult palju kasumit. Seetõttu annan ma korralduse äriplaan ellu viia.”

Äriplaan viiakse ellu ja keskkonnale tekitatakse kahju.

Küsimus: kas korporatsiooni tegevjuht kahjustas sihipäraselt ja teadlikult keskkonda? Erinevad uuringud on näidanud, et ligi 85% inimestest vastab sellele küsimusele jaatavalt.

Teine stsenaarium:

Tegevjuht mõtleb nõksa ja vastab: “Ma mõistan, et äriplaani rakendamine on keskkonnale kasulik, aga mind see ei huvita. Mind huvitab ainult see, et ettevõte teeniks võimalikult palju kasumit. Seetõttu annan ma korralduse äriplaan ellu viia.”

Äriplaan viiakse ellu ja keskkonnale tehakse head.

Küsimus: kas korporatsiooni tegevjuht tegi sihipäraselt ja teadlikult keskkonnale head? Erinevad uuringud on näidanud, et ligi 80% inimestest vastab sellele küsimusele eitavalt.

Vaatamata sellele, et mõlema stsenaariumi puhul tegi korporatsiooni tegevjuht täpselt sama otsuse, vastavad inimesed esimesele küsimusele jaatavalt ja teisele eitavalt. Vapustav, kas pole!?

Mis siis inimese peades toimub? Näib, et inimesed ei kujunda oma hinnangu mitte selle põhjal, milline oli otsustusprotsess, vaid selle põhjal, milline oli selle otsustusprotsessi tulemus. Seda tulemust võrreldakse isikliku (ja ühiskondliku?) moraalse väärtussüsteemi taustal. Mida intensiivsem vastuolu nende kahe vahel tekib, seda jõulisem on ka hinnang. Esimese stsenaariumi puhul oli tulemus ilmselgelt moraalselt taunitav ja tekitas võimsa negatiivse vastuolu - igavene korporatiivne siga selline, kellel pole keskkonnast sooja ega külma! Järelikult - süüdi. Teise stsenaariumi puhul sellist vastuolu ei tekkinud ja oma hinnangus jäädi objektiivseks.

Mõtlemapanev caste study, mis toetab seisukohta, et viis, kuidas me maailma näeme ja tunnetame on sisuliselt meie enda peegeldus.

Levita:

Kirjutatud rubriigis: Psühholoogia
2 kommentaari

Vana Hea Rootsi Aja lõpp

Kirjutas Mart Brauer / 31. märts 2009

Lõpetasin hetk tagasi Rahandusministeeriumi poolt avaldatud kevadprognoosi slaidide lugemise ning mõnevõrra sümboolselt kadus selle ajaga pilve taha päike ning maad on võtmas hiiliv hämarus.

Tööturu osas on prognoos ikka kohe äärmiselt nutune - ees ootab ligi kolm aastat rasket tööpõllu kündmist esiisade kombel. Mis iseenesest ei annagi põhjust itkuks, kuna käärid ralliva palgakasvu ja selle järel õnnetult sörkiva tootlikkuse vahel aina kasvasid. Nüüd on vana hea Rootsi aeg läbi (paralleel on muide otsene) ja tuleks kaks korda mõelda enne, kui asuda järjekordset mahedat cappuccino’t limpsides juba-ei-tea-mitmendat-korda uudisteportaalis surfama. Kui enne ei pannud mõisniku hala ja kaebelaulu keegi eriti tähele, siis nüüd praksub kupja piits valusalt ja mõisa töövahendite kasutamine omakasupüüdlikul eesmärgil võib jääda üürikeseks.

Päris huvitav lugemine on ka slaid number 12, millest nähtub, et pärast 5 aasta pikkust meeletu kasvu perioodi (2001-2006) oli juba 2007. algus murdepunktiks, mil Eesti majanduse trend muutus võrreldes euroalaga negatiivseks. Seega oleks juba 2007. aasta keskel pidanud vastutavates asutustes punased tulukesed plinkima hakkama.

Kas ka hakkasid - ei tea, ei vastuta.

Levita: