Moraalist ja ärieetikast

Sattusin hiljuti lugema ühte vapustavat eksperimentaalse psühholoogia valdkonda kuuluvat kirjatükki, mis käsitles teiste inimeste käitumisele antavaid hinnanguid. Toon järgnevalt ühe illustreeriva näite ärieetika kontekstis.

Esimene stsenaarium:

Rahvusvahelise korporatsiooni finantsjuht läheb tegevjuhi juurde ning lausub: “Ma olen välja töötanud suurepärase äriplaani. Minu plaan toob firmale 3 aasta jooksul sisse puhaskasumina 50 miljonit dollarit. Aga minu äriplaanil on üks kõrvalmõju - see on keskkonnale kahjulik.”

Tegevjuht mõtleb nõksa ja vastab: “Ma mõistan, et äriplaani rakendamine on keskkonnale kahjulik, aga mind see ei huvita. Mind huvitab ainult see, et ettevõte teeniks võimalikult palju kasumit. Seetõttu annan ma korralduse äriplaan ellu viia.”

Äriplaan viiakse ellu ja keskkonnale tekitatakse kahju.

Küsimus: kas korporatsiooni tegevjuht kahjustas sihipäraselt ja teadlikult keskkonda? Erinevad uuringud on näidanud, et ligi 85% inimestest vastab sellele küsimusele jaatavalt.

Teine stsenaarium:

Rahvusvahelise korporatsiooni finantsjuht läheb tegevjuhi juurde ning lausub: “Ma olen välja töötanud suurepärase äriplaani. Minu plaan toob firmale 3 aasta jooksul sisse puhaskasumina 50 miljonit dollarit. Aga minu äriplaanil on üks kõrvalmõju - see on keskkonnale kasulik.”

Tegevjuht mõtleb nõksa ja vastab: “Ma mõistan, et äriplaani rakendamine on keskkonnale kasulik, aga mind see ei huvita. Mind huvitab ainult see, et ettevõte teeniks võimalikult palju kasumit. Seetõttu annan ma korralduse äriplaan ellu viia.”

Äriplaan viiakse ellu ja keskkonnale tehakse head.

Küsimus: kas korporatsiooni tegevjuht tegi sihipäraselt ja teadlikult keskkonnale head? Erinevad uuringud on näidanud, et ligi 80% inimestest vastab sellele küsimusele eitavalt.

Vaatamata sellele, et mõlema stsenaariumi puhul tegi korporatsiooni tegevjuht täpselt sama otsuse, vastavad inimesed esimesele küsimusele jaatavalt ja teisele eitavalt. Vapustav, kas pole!?

Mis siis inimese peades toimub? Näib, et inimesed ei kujunda oma hinnangu mitte selle põhjal, milline oli otsustusprotsess, vaid selle põhjal, milline oli selle otsustusprotsessi tulemus. Seda tulemust võrreldakse isikliku (ja ühiskondliku?) moraalse väärtussüsteemi taustal. Mida intensiivsem vastuolu nende kahe vahel tekib, seda jõulisem on ka hinnang. Esimese stsenaariumi puhul oli tulemus ilmselgelt moraalselt taunitav ja tekitas võimsa negatiivse vastuolu - igavene korporatiivne siga selline, kellel pole keskkonnast sooja ega külma! Järelikult - süüdi. Teise stsenaariumi puhul sellist vastuolu ei tekkinud ja oma hinnangus jäädi objektiivseks.

Mõtlemapanev caste study, mis toetab seisukohta, et viis, kuidas me maailma näeme ja tunnetame on sisuliselt meie enda peegeldus.